Euroopa omastehoolduse ühenduse juht Frank Goodwin ütleb oma kogemuste põhjal, et puudega inimeste ja nende eest hoolitsejate huvide eest võidelda on raske ning see nõuab kannatlikkust.
Foto: Elmo Riig / Sakala
Läinud laupäeval Viljandis peetud omastehoolduse foorumil osales Euroopa omastehoolduse ühenduse Eurocarers pikaajaline eestvedaja, ühenduse president Frank Goodwin Iirimaalt.
Frank Goodwin, meie mure kipub olema see, et paljud head algatused sumbuvad bürokraatiasse. Kuidas on Iirimaal?
Mured on samasugused.
Meie eesmärk on tuua omastehooldajad kokku ning viia nende mured ja ettepanekud poliitikute ning avalike teenistusteni. Kaugeltki kõiki eesmärke me täitnud ei ole, aga usun, et selline survestamine on siiski kiireim viis midagi muuta.
Kui tegemist on eriliste ja väga raskete juhtumitega, oleme püüdnud lihtsalt aidata, näiteks kodu puudega inimese vajadustele vastavaks ümber ehitanud.
Kõige olulisem on aga koostöös hooldajatega panna kirja eesmärgid, milleni tahame koos poliitikute ja avalike teenistujatega jõuda.
Kui palju see aega võtab, et midagi tõepoolest muutuks?
Tulemuste ootamine võtab ikka palju aega — olen seda näinud 24 aasta jooksul, mil olen Iirimaal kõnealust valdkonda vedanud. Alustasime nelja-viie inimesega ja oleme jõudnud üleriigilise organisatsioonini, kes teeb parlamendile ettepankuid, mida lõpuks arvestatakse ka. Viimaste aastate jooksul oleme püüdnud ka kogu ühiskonda informeerida ja inimesi harida, et nad teaksid, milline on puudega inimeste ja nende hooldajate elu.
Kui suured on teie toetused?
Viimase kümne aasta jooksul on omastehooldajatel võimalik kandideerida abirahale, mis on kuni 200 eurot nädalas. Selleks peab vastama teatud kriteeriumidele. Algul soovisime omastehooldaja tunnitasuks kümme eurot, mis on vähem kui hooldajana töötaval inimesel. Meil on ligi 180 000 omastehooldajat, kes selle eest palka ei saa. Nende toetusrahaks kulub neli miljardit eurot aastas.
Surusime rahvaloenduse lehele lisaküsimuste nurga, kus palutakse vastata, kas inimene on hooldaja, kui palju tal sellele tööle päevas aega kulub ja nii edasi. See on alus, mille põhjal parlament saab eelarvest raha eraldada.
Oletame, et ema hooldab üksi raske puudega last. Kas Iirimaal on igal juhul tagatud talle tegelik abi?
Loomulikult varieerub teenuste kättesaadavus piirkonniti. Küll on meil aga põhimõte, et väga raske juhtumi korral leitakse koostöös omavalitsuse ja meedikutega võimalus aidata: korraldatakse transport, päevahoid ja nii edasi, samuti rahastatakse seda kõike. Selline abi ei võta küll muret ära, aga aitab seda kanda.
Euroopa majandusel ei lähe eriti hästi. Kuidas näete selles valguses sotsiaalvaldkonna ja omastehooldajate tulevikku?
Iirimaal ja mujalgi on toetusi majanduskriisi mõjul veidi vähendatud, aga ma loodan, et see protsess pöördub — on märke majanduse edenemisest.