Kuna riigi toetus puudub ja omavalitsuste makstav raha on pisike, ei kipu lähedast hooldavad inimesed Saare maakonnas oma staatust ametlikuks tegema.

Sotsiaalministeeriumi andmeil saab Saare maakonnas kohalikelt omavalitsustelt toetust 1. aprilli seisuga 125 omastehooldajat. Hooldusjuhtude arvuks on märgitud 134, neist kuue puhul on tegemist kuni 17-aastaste lastega, 128 puhul aga täiskasvanud hooldatavatega, kirjutab Saarte Hääl.

“Ametlik hooldajate arv on tegelikkusega võrreldes ikka väga-väga väike,” ütles Saare maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja asetäitja Anneli Tõru. Tema sõnul on neid, kes ühel või teisel moel oma lähedasi hooldavad, kindlasti mitu korda rohkem.

Lümanda valla hoolekandetöötaja Jelena Pšenitšnaja andmeil on ainuüksi Lümanda vallas 76 omastehooldajat. “Nad pole hooldajaks määratud, vaid hoolitsevad kodus oma lähedase eest, ükskõik kas nad käivad tööl või mitte.”

Nii tema kui ka Anneli Tõru sõnul ei kipu inimesed endale hooldajastaatust taotlema seetõttu, et riigi toetus omastehooldajaile puudub, omavalitsuste toetused on aga pisikesed.

“Kui hooldajal pole omavalitsuselt erilist toetust või teenust oodata, pole endast kui hooldajast teavitamisel mõtet,” tõdes Pšenitšnaja. Ta lisas, et rohkem kui rahalist toetust on hooldajal sageli vaja abi, mida pakuks koduhooldaja või tugiisik.

Maakonna 125 ametliku hooldaja peale on omavalitsuste makstavate toetuste summa ministeeriumi andmeil 3023,32 eurot.

Pšenitšnaja hinnangul pole 2005. aastaga võrreldes, mil ta veel algaja sotsiaaltöötaja oli, omastehooldajate jaoks midagi paremaks muutunud. “Teenuseid on küll juurde tulnud, aga need on inimestele rahalises mõttes kättesaamatud,” tõdes ta. Et olukord lähiaastail paraneks, ta ei usu.