Homsel omastehoolduse foorumil ettekandega esinev psühholoog Tõnu Ots ütles, et foorumi põhiküsimuseks on, kuidas saaks aidata neid, kes aitavad päevast päeva oma lähedasi, et nad seda koormat kanda jaksaks.

«Kui perre või lähedaste hulka tekib inimene, kes ise endaga toime ei tule, paneb see ränga koorma sellele, kes tema eest hoolitsema peab hakkama. Sageli on see koorem veel suurem, kui haigel, kes sageli ise ei adugi oma seisundi raskust. Pidev stressiseisund ja frustratsioon põletab hooldaja kiiresti läbi, nii et ta võib peagi ise ravi vajada,» rääkis Ots.

Meil puudub praegu kogemus, kuidas selliseid inimesi aidata, kelle sõnum ongi «Aita meil aidata!» Otsa sõnul tuleme me haigete hooldamisega enamasti toime, kuid ei märka seejuures, et nende abistajad ei tule toime.

«Igaüks on õnnetu isemoodi, aga meil pole vajalikku õpetussüsteemi, kuidas oma elu teisele ohvriks toonud inimesi abistada,» lausus Ots. Selle asemel neid veel vintsutatakse eri ametiasutuste vahel.

Kui põllumajandus on jõudnud juba sellesse staadiumi, kus on talupidajal on võimalik loomade toitmiseks asendaja palgata, siis inimese toitmiseks pole asendajat kusagilt võtta, juhtis psühholoog tähelepanu. Ka lapsehoiuks on võimalik hoidja palgata, aga oma haige lapse või abikaasa jaoks veel mitte.

Eraldi probleem on, et hoolduse eest makstav 19 eurot kuus on naeruväärselt väike summa ja sellega keegi toime ei tule. Samas teeb hooldaja täiskohaga tööd nii ööl kui päeval.

Otsa sõnul on hea, et omastehooldajad on nüüd koondunud ja oma survegrupi moodustanud. Loodetavasti võetakse nende häält ka riigi tasemel kuulda.