Antoine de Saint-Exupery on öelnud: „… inimene on üks suur inimsuhete sõlm; igal suhtel on inimese jaoks mingi tähendus…“.
Elus võib ette tulla olukordi, kus keegi meie lähedastest on sunnitud pikaks ajaks voodisse jääma teistele hooldada. Põhjuseks võib olla sünnitrauma, äkiline haigestumine, õnnetus, pikaajalise haiguse või vanuse tõttu tekkinud tervise halvenemine – seega haigus või puue. Kuidas saab probleemist üle haigestunu ise, kuidas ta suhtub oma seisundisse, millised on tema reaktsioonid ja käitumine antud uues ja võõras olukorras? Olukorda mõjutavad omakorda haigestumise raskus ja prognoos – kas on lootust paranemisele või jäädakse eluks ajaks voodihaigeks. Mida noorem on haigestunu, seda raskem on tal sellise mõttega harjuda. Ning alati on oht kaotada kallis lähedane.
Ja et „… inimene on üks suur inimsuhete sõlm ning igal suhtel on inimese jaoks mingi tähendus…“, siis sõltub meie elus väga palju sellest, kuidas me arutame enda sees lahti selle inimsuhete sõlme ja millist tähendust meie jaoks omab iga meie kõrval, lähedal või ka päris kaugel elav inimene. Kas omastehooldaja või puudega inimene ise oskab näha endas ja kaasinimeses potentsiaalset toetajat või märgatakse ainult selle olukorra negatiivseid pooli. Kuidas tagada võimalike olemasolevate vahenditega maksimaalne heaolu, mida teha, et me suudaksime oma mures näha ja aidata ka teist inimest.
Kes on siis omastehooldaja? Eesti keeles vastavat terminit seadusandluses veel ei kasutata.
Omastehooldaja on iga inimene, kes hooldab ja aitab sellist pikaajalist haiget, puudega inimest või eakat inimest, kes ei tule üksinda ilma lähedaste toetuseta oma eluga toime. Omastehooldajad on siis puuetega laste vanemad, abikaasat hooldavad mehed ja naised jne. Igaüks, kes kannab hoolt ja/või hoolitseb selle eest, et lähedase inimese hingelised ja kehalised “tarbed” saaksid rahuldatud. Selline definitsioon on kasutusel Soomes.
Eestis aga on kasutusel mõiste omastehoolduskui kodustes tingimustes eaka või puudega pereliikme või sugulase hooldamine või põetamine (Sotsiaalministeerium 2007). Sotsiaalhoolekande seadus käsitleb sõnapaari hooldamine perekonnas, mille tähendus on omastehooldusest erinev. Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele on perekonnas hooldamine - isiku hooldamine sobivas perekonnas, kelle liikmete hulka ta ei kuulu. Hooldamine perekonnas toimub valla- või linnavalitsuse ja hooldamisele võtja vahel kirjaliku lepingu alusel (RT 1995, 21, 323).
Olgu seadusepügalate järgi mõiste kirjeldus milline tahes, tegemist on siiski inimeste ja nende ette seatud raske ülesandega. Omaste hooldamise vajadus sünnib tavaliselt äkki: haigestumise, trauma või puudega lapse sünni tagajärjel, või jõutakse sinna tasahilju aastate möödumisega, kui hoolitsemine muutub hooldamiseks. Rahvastiku vananemine on meie ühiskonna ees seisev raske ülesanne. Vanuril on raskusi enda eest hoolitsemisega, samas kui tema nii füüsilised kui ka psüühilised vajadused muutuvad aina suuremaks. Ka hooldajad vananevad koos omastega ja ka nende jõuvarud vähenevad koos vanusega.
Pikapeale tuleb endale tunnistada, et omaste hooldamine vajab lisaks füüsilistele jõuvarudele ka teadmisi ja toetust. Hooldatava haiguse või puudega seotud infot tuleb juurde hankida, et aru saada kasvõi sellest, miks haige pereliige on hakanud imelikult käituma või ei söö enam varem maitsnud toitu jne jne. Kõigele muule lisaks vajab iga omast hooldav inimene informatsiooni erinevatest teenustest ja võimalustest haige ja ka enda elu lihtsamaks tegemiseks. Kõike ei suudeta üksi teha ja ei ole vajagi!
Omastehooldusega tegeleme me tegelikult terve elu, kuid tavaliselt ei nimeta meseda siis ei hoolduseks ega omastehoolduseks, vaid tavaliseks eluks. Kui pere ootab siia ilma oma esimest last, siis väga harva mõtlevad noored vanemad võimalusele, et laps võib sündida haigena või sügava puudega. Terve lapse sündides toimub elukaare loomulik osa – laps sünnib, kasvab, saab täisealiseks ja lahkub perest elama oma elu ning toimetama omi toimetusi. Haige lapse sündides aga muutub kõik, kogu pere elu!
Terves ja tugevas peres on tavaliselt isa, ema ja laps või lapsed. Elu veereb oma argirütmis, tööle, koju, tööle, koju! Kes kui palju pereelu väärtustab. Kuid vahel võib toimuda sekunditega radikaalne muutus. Meie eesti mehed, kes eriti oma tervisest ei hooli või keelduvad suure töökoormuse juures märkamast tervise häirekelli, võivad ühel momendil seista silmitsi tõsiasjaga, et sellest hetkest on neil aega liigagi palju, sest keskealine noor mees on saanud töölaua või autorooli taga infarkti või insuldi. Kuidas edasi?!
Ka see on elukaare loomulik jätk, et kõik me vananeme. Juba viiekümnele lähenedes hakkad tahes-tahtmata mõtlema vanadusest ja kui jalg kipub uksepiida või vaibanurga taha kinni jääma, tuleb üha tihemini huultele nn sotsialismiajal kasvanute veidi rõõmsameelne väljend: „Starost ne radost!“. Koos abikaasa või elukaaslasega vananeda on igaühe või paljude soov. Ja tavaline elu veerebki vaikselt oma igapäevaseid toimetusi tehes ikka sinna tundmatuse poole. Koos naerdakse silmanägemise kadumise üle - käed jäävad lühikeseks, ega silmadel midagi häda ole; koos ollakse kordamööda või koos haigedki ja ikka ajab kobedam jalad alla ja aitab teist, väetimat. Kuid millal algab siis omastehooldus, me ju pidevalt hoolitseme üksteise eest?
Hooldusega on tegemist siis, kui:
- abivajadus on muutunud igapäevaseks,
- hooldustöös tulevad kasutusele kell ja kalender,
- kui hooldaja hakkab väsima.
Järgmistes artiklites vaatleme lähemalt, mida toob kaasa haige lapse sünd perre, kuidas tunneb end naine hooldajana ja mees hooldajana, kuidas võib muutuda pereelu ja mida teha, et olukorda veidikenegi leevendada.
Autori poolt teile kõigile suur palve. Palun kõiki häid lugejaid, kellel vähegi mahti ja soovi, kirjutada oma kogemustest omastehooldajana. Et Eestis praktiliselt puuduvad raamatud omastehoolduse teemadel, rääkimata omastehooldajate elulugude või luulekogude ilmutamisest, siis teengi ettepaneku: hakkame ise tegutsema! Ega keegi teine meie eest seda tööd ära ei tee! Olge julged ja aktiivsed, jään ootama teie huvitavaid ja pikki kirju e-posti aadressile: tiinatursman@hotmail.com. Ootan kirju teie tunnetest ja mõtetest, mida vahel ei olegi kellegagi jagada, või ei julgeta isegi endale tunnistada. Kuid kõik me oleme siiski vaid inimesed!
Tiina Tursman
lähedase hooldaja